Üldiseloomustus
Lehtliilia on pärit Hiinast ning kuulub maikellukeseliste (Convallariaceae) sugukonda.
Lehed on suured, läikivad ja tumerohelised ning pikkade leherootsudega.
Tegemist on väga vähenõudliku toataimega. Ta talub varjulist kohta, kasvab hästi nii soojas kui ka jahedas, kannatades lühiajaliselt välja isegi miinuskraadid. Isegi tolmune ja kuiv õhk ning tuuletõmbus ei pane teda põdema.
Temperatuur ja niiskus
Kasvab hästi toatemperatuuril (18-24 kraadi), kuigi võib olla ka jahedas (mitte alla 7 kraadi) ja kuivas õhus. Talub tuuletõmbust.
Valgus
Talub poolvarjulist keskkonda, kuid eelistab valget (vältida otsest päikesevalgust).
Kastmine
Mulda tuleks hoida kergelt niiskena. Jahedas keskkonnas kasvatades kasta harvemini. Pruunid laigud lehtedel annavad märku ülekastmisest.
Väetamine
Suvel väetada tasakaalustatud vedelväetisega kolme nädala tagant. Muul ajal harvemini või üldse mitte.
Õitsemine
Õied on kellukjad, väljast kreemikad, seest kastanpruunid. Õitseb harva ja õied on tavaliselt mullapinna lähedal puhmiku varjus.
Ümberistutamine
Ümber tuleks taime istutada harva, iga 3-4 aasta järel kevadel. Risoom katta õrnalt mullaga või jätta mullapinna peale.
Paljundamine
Jagamise teel.
Kahjurid ja haigused
Villtäi, kilptäi ja kedriklest.
Muu
Soovitav on lehtedelt niiske lapiga tolmu võtta.
Kasutatud allikad
5 vähenõudlikku taime (V. Parmas)
Kaugelt pärit kaunitarid mängivad peitust (V. Kohler)
Lehtliilia (Hansaplant)
Taimed, mis taluvad hämarat kasvukohta (Sisutusweb)
Dorte Nissen. Toataimede piibel. Sinisukk 2005
Paul Williams. Toataimed. Varrak, 2006
